Korduma kippuvad küsimused

Uriinipidamatus tähendab tahtmatut uriinileket, mida inimene ei suuda täielikult kontrollida. See võib tekkida erinevas vanuses ja paljudel erinevatel põhjustel. Mõne inimese jaoks on see vaid väike ebamugavus, teiste igapäevaelu mõjutab see oluliselt. Sellest hoolimata jääb inimene ikka samaks inimeseks – ta lihtsalt seisab silmitsi väljakutsega, mida enamik inimesi ei näe.

Pidamatus võib mõjutada naisi ja mehi, noori ja vanemaid inimesi. See võib tekkida pärast sünnitust, operatsiooni või vigastust, neuroloogiliste haiguste korral või näiteks seoses diabeediga. Mõnel inimesel võivad pikaajaline stress või vaimne koormus samuti vaevusi esile kutsuda või neid oluliselt süvendada. Mõnikord areneb see järk-järgult, teinekord tekib ootamatult. Iga lugu on erinev, kuid üks asi on neil ühine – pidamatus ei vali vanuse, ameti ega elustiili järgi.

Ei ole. Hinnanguliselt elab kogu maailmas mõne pidamatuse vormiga üle 400 miljoni inimese. Ka Tšehhis on see palju levinum, kui enamik inimesi arvab – erialaste andmete kohaselt puutub mõne pidamatuse vormiga kokku rohkem kui 36% üle 15-aastastest inimestest. Sellest hoolimata on pidamatus üks kõige vähem räägitud terviseteemasid. Paljud inimesed häbenevad oma raskustest rääkida ja seetõttu võib tekkida ekslik mulje, et tegemist on millegi haruldasega. Tegelikult on pidamatus palju tavalisem, kui enamik inimesi teadvustab.

Paljud inimesed kardavad, et neid ei mõisteta või et teised hakkavad neid teistmoodi vaatama. Mõnel on piinlik rääkida sellest isegi oma lähedaste või arstiga. Just avatud suhtlus aitab murda eelarvamusi ja näitab, et pidamatus ei ole põhjus häbenemiseks ega isoleerumiseks. Mida rohkem me sellest lugupidavalt ja mõistvalt räägime, seda lihtsam on nende inimeste elu, keda see puudutab.

Jah. Enamik pidamatusega inimesi käib tööl nagu teisedki. Nende hulgas on õpetajaid, tervishoiutöötajaid, autojuhte, ametnikke, elektrikuid ja paljude teiste elukutsete esindajaid. Ümbritsevad inimesed ei pruugi sageli üldse teada, et nad elavad pidamatusega. Ometi võib iga tööpäev olla keerulisem – pauside planeerimine, tualettide kättesaadavus või hirm ootamatu olukorra ees on väljakutsed, mida enamik nende ümber ei näe.

Jah. Pidamatus ei tähenda iseenesest aktiivse elu lõppu. Paljud inimesed jätkavad kõndimist, jalgrattasõitu, ujumist või teiste spordialadega tegelemist. Mõnikord tuleb valida sobivam tegevus või rakendada mõningaid praktilisi meetmeid, kuid liikumine on sageli kasulik nii kehale kui ka vaimsele heaolule. Kui pidamatus põhjustab suuremaid raskusi, peaks iga inimene oma võimalusi arutama arsti või füsioterapeudiga.

Jah. Pidamatusega inimesed reisivad töö tõttu, puhkusele ja pere juurde nagu teisedki. Reisimine nõuab siiski sageli hoolikamat planeerimist. Paljud kontrollivad eelnevalt tualettide olemasolu, võtavad kaasa varuks hügieenivahendeid või planeerivad regulaarsed peatused. See, mis enamiku inimeste jaoks on tavaline reis, võib pidamatusega inimese jaoks tähendada läbimõeldud ettevalmistust. Sellest hoolimata ei ole põhjust loobuda uute kohtade või kogemuste avastamisest.

Iga inimene kogeb pidamatust erinevalt. Mõne jaoks on kõige keerulisemad pikad koosolekud või reisimine, teine kardab kultuuriüritusi, sporti või pikemat viibimist kodust eemal. Paljud inimesed kogevad pigem vaimset koormust kui terviseprobleemi ennast – näiteks hirmu ootamatu olukorra või teiste reaktsioonide ees. Just mõistmine ja tähelepanelikkus võivad aidata rohkem, kui me sageli teadvustame.

Enamiku inimeste päev algab lihtsalt – nad panevad riidesse ja lähevad kodust välja. Pidamatusega inimene mõtleb aga sageli asjadele, millele teised üldse mõtlema ei pea. Kas mul on piisavalt hügieenivahendeid? Kas teel on tualetid kättesaadavad? Kui kaua olen kodust eemal? Need küsimused võivad olla osa igast tööpäevast, väljasõidust või sõprade külastamisest. Ometi ei märka enamik inimesi ümberringi midagi. Seetõttu nimetatakse pidamatust sageli nähtamatuks haiguseks – seda ei ole esmapilgul näha, kuid see võib igapäevaelu oluliselt mõjutada.

Ei. Kuigi pidamatus on vanemas eas sagedasem, võib see mõjutada igas vanuses inimesi. Sellega puutuvad kokku näiteks naised pärast sünnitust, inimesed pärast operatsioone või vigastusi, neuroloogiliste haigustega patsiendid, aga ka nooremad inimesed sõltumata nende ametist või elustiilist. Arusaam, et tegemist on ainult eakate probleemiga, on üks levinumaid müüte.

Enamasti mitte. Pidamatusega inimesed töötavad, teevad sporti, reisivad, käivad poes ja veedavad aega perega nagu kõik teised. Paljud kasutavad tänapäevaseid imavaid abivahendeid, mida tavaliste riiete all näha ei ole. Just seetõttu nimetatakse pidamatust sageli nähtamatuks haiguseks – ümbritsevad inimesed ei pane seda tavaliselt üldse tähele.

Kindlasti mitte. Pidamatus on terviseprobleem, mitte märk halvast hügieenist. Pidamatusega inimesed pööravad isiklikule hügieenile sageli palju rohkem tähelepanu kui enamik teisi. Nad kasutavad spetsiaalseid hügieenivahendeid, kaitsevahendeid ja nahahooldustooteid, et saaksid elada aktiivselt, väärikalt ja muretult.

Põhjus ei ole tavaliselt pidamatus ise, vaid hirm, et neid ei mõisteta või mõistetakse hukka. Paljud kardavad, et teised hakkavad neid teistmoodi nägema või nende üle naerma. Seetõttu ei räägi nad oma probleemidest sageli isegi lähedastele. Avatud ja tundlik suhtlus võib aidata eelarvamusi vähendada ja näidata, et pidamatus ei ole häbiasi. Pigem on häbiväärne hukka mõista inimest terviseprobleemi pärast, mida ta ise ei ole valinud.

Eelkõige lugupidamise ja mõistmisega. Paljudel inimestel on väga raske pidamatusest üldse rääkida. Kui keegi sulle sellest räägib, kuula teda hinnanguid andmata ja anna talle teada, et sinu suhtumine temasse ei muutu. Mõnikord on suurimaks abiks lihtne lause: „Aitäh, et mind usaldad.“

Väldi probleemi pisendamist, pilkamist või selliseid lauseid nagu „Seda saab ju kinni hoida.“, „See juhtub ainult vanade inimestega.“ või „Sa pead lihtsalt uuesti õppima kinni hoidma ja tualetti jõudma.“ Sellised ütlused võivad kõlada heatahtliku nõuandena, kuid pidamatusega inimesele võivad need tekitada tunde, et ta on oma probleemi eest ise vastutav või ei pinguta piisavalt. Ka heatahtlik märkus võib inimest haavata ja kinnistada temas tunnet, et oma raskustest ei tohiks rääkida. Nõuannete asemel on sageli tähtsam näidata mõistmist ja anda teada, et ta ei ole üksi.

Toetus algab mõistmisest. Austa oma lähedase privaatsust, ära vähenda tema enesehinnangut ja lase tal otsustada, mida ta soovib jagada. Paku abi, kui ta seda soovib, kuid ära muuda pidamatust teie suhte keskpunktiks. Pidamatusega inimene on endiselt sama partner, lapsevanem, laps või sõber – ta peab lihtsalt iga päev toime tulema ühe lisaväljakutsega.

Igaüks meist saab aidata kaasa sellele, et pidamatusega inimesed tunneksid end ühiskonnas paremini. Piisab sellest, kui räägime sellest teemast lugupidavalt, ei levita eelarvamusi ja mõistame, et terviseprobleem ei ütle midagi inimese väärtuse kohta. Mõistmine algab valmisolekust kuulata. Võib-olla annab just sinu suhtumine kellelegi julguse lõpetada häbenemine ja abi paluda.